Laupäeva õhtu kujunes huvitavaks. Mu sõber Sarah otsis kedagi kellega kontserdile minna ja ma siis läksin temaga kaasa. Ühe meie sõbra, Nikko bänd Life in Shadows, osales bändide konkursil ja me läksime siis teda vaatama. Nikko on väga hea laulukirjutaja ja bänd oli väga hea, pole mingi ime, et nad selle võistluse võitsid. Igatahes, väga lahe oli.
Aga täna oli niii hea päev!!! Hommikul ma kirikusse ei läinud, sest aega jäi lihtsalt väheseks. Igatahes, emadepäevaks ma meisterdasin ise Cheryl'ile lille, talle nii meeldis, et ma pean nüüd õpetama kuidas seda teha. Igatahes, kui nemad Alliega kirkusse läksid, siis tegin mina Luke'ile sünnipäeva kaardi, sest täna on tema seitsmeteistkümnes sünnipäev(see on tegelt päris kahtlane kuidas kõik mu parimad sõbrad lihtsalt juhtuvad minuvanused olema). Kaardi peal oli Lady GaGa pilt, sest Luke lihtsalt armastab teda. Ja siis ma tegin veel oma sõprade emadele ka emadepäeva kaardid, sest nad on nii imelised inimesed üles kasvatanud. Ja oma emmele ma helistasin ka, hea oli jälle oma ema häält ja eesti keelt kuulda.Kui ma siis lõpuks kõigega valmis olin, siis tulid mulle järgi Dylan ja tema ema Kerry, kes on üks mu emadest siin, sest ta on lihtsalt kõige lahkem ja kenam inimene maailmas. Kerryga koos tegime me ka Wizard of Oz'i kostüüme, seega oleme me päris lähedased.
Igatahes, me läksime väga lahedasse restroani kus meid ootasid ees Luke, Paige ja Erin (jälle uued tutvused!). Söömine käis päris huvitavalt, me saime kausid, ja siis me saime ise nagu rootsi lauas valida mis me tahtsime. Ainult, et kõik oli toores, ja kõik pidi ise valima, maitseained ja mis iganes liha ja kõik. Siis tuli see viia ühe leti äärde kus see kõik ära grilliti. See tüüp kes seal töötas laulis Miley Cyruse laulu ja kokkas, oi kuidas me naersime kui ta selja pööras.
Ja siis me sõime ja ajasime juttu ja lihtsalt väga lahe oli. Peale seda sõitsime me Detroit'i Fisher'i teatrisse, et näha muusikali Spring Awakening. Muusikal oli väga, väga hea, parim mis ma kunagi näinud olen. Ja see on võitnud 8 Tony auhinda, mis on nagu muusikalide Oscarid. Põhimõtteliselt oli lugu selline: 1890'ndad, Saksamaa, noored kes ei tea midagi armastusest ega elust, sest vanemad ei räägi neile midagi. Kõige tähtsam on perekonna au ja hea tuleviku loomine, olles parim õpilane koolis. Peategelane Melchior üritab aidata oma sõpra Moritzit kes on masenduses, sest tal on tunded mida ta ei oska seletada ja ta ei suuda enam koolis keskenduda. Melchior on ülimalt tark ja teab kõigest, aga kui Moritz asjadest rohkem hakkab aru saama, siis on ta veel suuremas segaduses, sest ühiskonna ja kiriku sõna ütleb, et see on kõik halb. Lõpuks teeb ta enesetapu, sest ta kukub koolist välja ja on oma perekonnale häbiks. Naispeaosaline Wendla jääb rasedaks ja sureb kui ta ema laseb talle abordi teha. Melchior, kelle laps see oli ja kes on selle pärast linnast välja saadetud, tuleb tagasi ja avastab et Wendla on surnud ja tahab ise ka end tappa, kuid mõtleb ümber lõpuks.
Üldiselt on see väga tõsine lugu, aga muusika on väga hea ja kõik on ülimalt hästi välja mängitud. Ma vaataks seda etendust sada korda uuesti ja uuesti. Kui etendus oli läbi, siis saime me ka näitlejate autogrammid, ja peaosalist Melchiori mängis Jake Epstein, kes oli Greg sellises teleseriaalis nagu Degrassi, ma ei tea kas keegi seda mäletab, aga mina vaatasin seda küll iga päev peale kooli! Nii lahe oli teda päriselt ka näha, nüüd ma võin ametlikult öelda, et ma olen kedagi kuulsat kohanud!
Väga, väga hea päev oli! Kui ma koju jõudsin siis sain veel teada, et kirku muusikali proovi ei olegi täna, mis andis lisa heale tujule!
minu kava, kõigi autogrammidega!
No comments:
Post a Comment