30.jaanuar

Täna oli minu YFU orientatsiooni päev. Ja kuigi mind hoiatati, et see üritus on tavaliselt väga igav, siis meeldis see mulle väga. Ma sain tuttavaks nii paljude inimestega, igalt poolt maailma eri nurkadest, paremat kogemust lihtsalt ei saa olla. Peale minu oli seal veel ainult üks tüdruk, kes alles jaanuaris siia jõudis Lais, Brasiiliast. Meil oli kahekesi eri koolitus, seega saime me eriti lähedasteks. Ta oli nii tore, sõbralik ja kuigi ta inglise keel ei olnud ideaalne suutis ta väga hästi selgeks teha mida ta öelda tahtis.

Ja kõige parem asi, ta teadis Eestit! Ta oskas rääkida sellest kuidas me Nõukogude Liidust vabaks saime, ja millised on meie naaberriigid. Sellist asja õpetatakse tema Brasiilia koolis. Samal ajal kui vahetusõpilased Saksamaalt ei teadnud Eestist midagi. Kuigi, saksa keele oskus tuli mulle jälle kasuks! Me pidime kirja panema gruppides, millist toitu me kõige rohkem igatseme. Ja üks tüdruk Saksamaalt ütles Brötchen ja ma teadsin mida ta selle all mõtles!! Vahel on ikka nii hea tunne kui asjadest midagi jagad.

See üritus oli väga huvitav, ma sain veel tuttavaks mitme Aasia riigi esindajaga. Eri Jaapanist, oli väga väga tore. Ja huvitav oli kuulata tema ja Hiina tüdruku vestlust nende riikide vahelistest suhetest. Veel oli seal tüdruk Taist ja Marokost(ma tean, et Maroko ei ole Aasias). Kõik olid nii sõbralikud, avatud ja head suhtlejad. Maailmas ei ole huvitavamaid inimesi kui YFU vahetusõpilased.

Õhtul kodus, tulid meile sõbrad külla. Meil on keldris selline ruum kus on piljardi ja ping-pongi lauad, hunnik lauamänge ja muud sellist põnevat kraami. Me vaatasime kõik koos filmi, ajasime juttu, poisid korraldasid mingeid kahtlaseid maadlusretki ühesõnaga oli väga lõbus, õhtu. Ja üldse oli väga, väga hea päev.

Ja ma ei tea miks see mulle praegu meelde tuleb, aga üks mu sõpradest, Ashley rääkis sellest kuidas ta enne minu tulekut internetist Eesti muusikat otsis. Ja ta leidis Vanilla Ninja. Kahjuks ei jaganud ta kommenaare mida ta sellest muusikast arvas. Mingil eksikombel tekkis tal ka valearusaamine, et Pixie Lott on Eestist... USAs ei ole keegi temast midagi kuulnudki.

Eri Jaapanist, Mina ja Lais Brasiiliast

28.jaanuar

Jälle üks vaba päev. Sellest ei ole midagi paremat.

Hommikul otsustasin ma oma pesu pesta ja selles ei ole midagi erilist. Peale selle, et ma kasutasin elus esimest korda kuivatamiseks masinat. Ja see on nii mugav. Lihtsalt viskad asjad sisse, võtad välja ja ongi valmis. Siin on see normaalne, et kõigil on kuivatus masin, aga Eestis ei tea ma kedagi kellel see oleks, ilmselt ei ole ma lihtsalt kunagi märganud, kindlasti paljudel on. See teeb lihtsalt elu nii mugavaks.

Peale seda läksin sõbrannadega lõunasöögile. Nii mugav on, kui igal pool saab autoga käia kuigi kui sul puuduvad juhiload siis on jama. Sest ühistransport on siin täiesti puudu. Kõigel on nii head kui halvad küljed.

Õhtu möödus Kariibi Mere Piraatide saatel. See on vist see film mida armastavad kõik inimesed. Allie ja Cheryl on suured Johnny Deppi fännid seega ei pea imestama, et piraadid neile meeldivad. See film toob mulle nii häid mälestusi ühest suvelaagrist ja õhtutest kui ma salaja ukse pealt pidin filme piiluma, sest need olid teleekraanil minu uneajal:)

27.jaanuar

Täna hommikul sain ma kaua magada. Kuigi, siin lähevad kõik nii vara magama, et ma ei olegi kunagi väga väsinud, on ikka hea kui võid magada nii kaua kui tahad. Postkastis oli täna tore üllatus. Ma sain kätte selle kingituse mille Mariin, Liisi ja Kätu saatsid. See oli väga armas, sellised kingitused on kõige paremad! Imelik on see, et kingitus jõudis siia minu ema sünnipäeval. Miks mina täna kingitusi saan:)?

Päeva jooksul ei teinud ma suurt midagi, mis tähendab, et homme ei saa ma minutiki niisama istuda, sest mul on juba pikk nimekiri kõigest mis peab tehtud saama.

Õhtusöögiks läksime me barbeque restorani, sest seal oli kooli näiteringile raha kogumiseks üritus. Me ostsime 50 kanatiiba millest enamus jäid alles, niiet me võtsime nad koju kaasa, siin pakitakse koguaeg kõik kaasa. Kui toitu jääb üle, siis võtad selle lihtsalt kaasa. Me rääkisime suure osa õhtusöögist õudusfilmidest ja asjadest mis meid hirmutavad. Päris naljakas oli, sest mõned asjad olid ikka väga mõttetud:)

Peale seda käisime Cheryliga at&t(see on üks telefonifirma) poes, et ma saaksin omale kõnekaardi. Mul on nüüd oma USA number, kuigi keegi tahab teada, siis küsige. See naine seal poes lobises väga pikalt. Me pidime ülimalt kaua ootama, sest ta lihtsalt rääkis igasugustest pakkumistest ja millest iganes veel.

Koju jõudes mängisime me lauamänge. Cherylile väga meeldivad lauamängud ja neil on siin igasuguseid huvitavaid. Mina võitsin iga kord, aga eks see oli ainult algaja õnn.

26.jaanuar

Täna oli mu viimane päev, kui ma sain koolis mitte midagi teha. Homsest kuni nädala lõpuni on Alliel semestri lõpueksamid. Mina saan seega nädala lõpuni puhata:)

Koolis ei toimunud midagi erilist, peale selle, et üks õpetaja ja õpilane otsustasid kätt suruda. See oli päris lõbus vaatepilt.

Peale kooli läksin ma Amberi ja Ashleyga linna, nad tahtsid mingid kleidipoodi uurida. Tuli välja, et see pood on kinni pandud. Me jalutasime mõnda aega poodides, et Alliet oodata. Ta oli käinud isaga õhtusöögil.

Hiljem üritasime me mõelda millist toitu peaksin ma järgmisena proovima. Mulle tuli meelde, et ma ei olnud Ameerikas veel ühtegi hamburgerit söönud, seega läksime restorani kus neid pakutakse. Eks nad on vist enam-vähem igal pool. Õhtusöögi ajal arutasid Amber ja Allie oma ülikooli plaane, nad lähevad mõlemad ühte ja samasse kooli. Ja neil on veel palju vaja teha. Kõik asjad mis tuleb osta ühikasse, paberid mis tuleb veel täita. See on siin praegu põhiline teema.

Hamburger... ei olnud just midagi erilist. See oli väga hea, aga ma ei saa öelda, et tunduvalt parem kui Eestis. Eks saab näha, see oli alles esimene proov.

24.jaanuar

Pühapäev, tähendab jällegi on käes aeg minna kirikusse. Kiriku naispastor Melodie pidas jutlust ja see oli isegi väga huvitav. See pani mõtlema sellele mille nimel me elame. Ta tõi väga huvitavaid näiteid kõigile tuntud lugudest ja see tegi kõne väga huvitavaks. Täna oli olemas ka informatsioon kiriku muusikali kohta ja kõik võisid ennast kirja panna. See toimub siin iga kevad ja kuigi kõik teised peale minu vist teavad seda lugu siis mul on hea meel kui on võimalus laulda ja näidelda.

Peale kirikut läksime me jällegi kohvikusse hommikusöögile. Siis oli meil Alliega aeg poodlemiseks, sest meil on mõlemal uued saapad vaja leida. Kuigi Allie sõbrad arvutasid välja, et ta omab kolme xboxi väärtuses kingi. Ütleme nii, et poisid ei mõista kuidas keegi võib selle peale raha kulutada.

Saapaid me kahjuks ei leidnud, aga mõningas poes sai ikka käidud. Õhtul oli koor ja ma sain teada, et järgmine pühapäev peame me terve kiriku ees laulma. See kõlab põnevalt, not.

Kuigi, meil tuleb see päris hästi välja...

Peale koori said kokku kiriku noored lihtsalt selleks, et rääkida ja koos aega veeta. Noortele on oma pastor, kes nendega tegeleb, see on Steve ja ta on pärit Iirimaalt. Aksent on natuke naljakas. Ja Eesti kohta, arvake ära mis oli esimene asi mida ta ütles? Eesti jalgpallitiim on halb. Mitte, et see üllatus oleks, aga tore on teada mille järgi meid tuntakse:) Jalgpallist ei tasuks temaga üldse rääkida, sest ta on Liverpooli fänn. Vähemalt ei ole see Chelsea.

Vabandan, läks liiga jalgpalliks kätte ära:)

Kiriku noorte kogunemisel oli ka üks vahetusõpilane Saksamaalt. Aga ta ei olnud YFU'st, muidu oleksime me võib-olla ühe lennukiga tulnud. Ta avaldas kõvasti oma arvamust, kuigi enese väljendamisega tekkis tal väheke raskusi. Kindlasti saan teda veel näha.

Üldiselt on pühapäev väga kirikukesine päev.

23.jaanuar

Hommikul viis Cheryl mind poodi, sest meil on koolis uuest semestrist reegel, et pluusid peavad olema kaelani. Rangluu ei tohi olla näha. Seega oli mul vaja natuke riideid osta, sest põhimõtteliselt kõik mu pluusid näitavad rangluud, nad ei ole väga avarad, aga rangluud on ikkagi näha.

Õhtupoole otsustasime me Alliega filmi vaadata, sest me avastasime ühise lemmiku, Uhkus ja Eelarvamus. See on film mille ajal kõik teised inimesed magama jäävad. Ma olin juba lootuse kaotanud, et see kellegile veel meeldib. Tegelikult on see kahtlane kui sarnased me Alliega oleme.

Peale filmi vaatamist läksime ühe Allie sõbra Sonnyga Starbucksi kohvikusse. Ja see oli väga lahe, me rääkisime muusikast, väikestest lastest ja sellest kui õelad nad võivad olla ja muidugi ka natuke tavalist koolikõmu.

22.jaanuar

Täna oli koolis mütsipäev. Dollari eest said omale templi, mis oli tõend, et sa võid mütsi kanda. Sellel oli mingi heategevuslik eesmärk. Nii mõnedki käisid koolis mütsidega ringi, kuigi ma märkan pidevalt mingit tüüpi, kes kõnnib ringi mütsiga kuigi see on reeglite vastane.

Õhtul läksime me Cheryliga välja sööma ja siis sõitsime Detroiti auto messile. Tavaliselt on see mingi väga suurte dekoratsioonide ja huvitavate futuristlike autodega suurüritus. Muidugi saab näha ka tavalisi autosid, sest see on messi põhimõte. Aga sel aastal on majanduses nii palju jamasid, et autofirmadel ei ole seda raha mida kulutada, seega jäid suured dekoratsioonid ära (tavaliselt ehitatakse mingid kosed, kust autod sõidavad alla või midagi sarnast) niiet näha sai ainult autosid, mis oli ka väga lahe. Ma olin nii õnnelik kui ma sain Mini Cooperisse istuda. Ja ma tõsiselt ei ole mingi segane fänn, aga ma pean tunnistama, et ma küsisin Volvo mehelt , et kas neil Twilighti ja New Mooni Volvod ka on. Ja mõlemad olid olemas:)

Koju sõites pidi Cheryl pangast läbi käima ja tänu sellele sain ma jälle uue teadmise. Siin on nagu drive-in sularahaautomaadid. Ameeriklased on nii mugavad, et nad ei viitsi isegi raha võtmiseks autost välja ronida.

21.jaanuar

Täna vaatasime koolis filmi Ameerika presidentidest. Ja see tuletas meelde kui palju kasu ma kõigest sellest saan. Euroopas elades, keskendud rohkem Euroopa ajaloole ja poliitikale. Aga siinpool keskendutakse Ameerika ajaloole. Ja kuna see mõjutab kogu maailma, siis on mul väga vedanud, et ma saan kõike seda nii põhjalikult õppida.

Täna ma sain teada, et kooli ei ole lubatud coca-colat kaasa võtta. Ilmselt kehtib neil see sama gaasiliste jookide reegel mis meilgi. Aga see kuidas ma seda teada sain on juba huvitavam lugu. Me istusime sööklas ja järsku üks poiss tõmbab oma riiete alt välja coca purgi. Kõik hakkavad naerma, see poiss on tuntud kui oma sõpruskonna ''bad-boy''. See oli tema kohta muidugi kerge rikkumine, aga tundub, et ta lihtsalt teeb mida iganes, et halb olla. Tuleb välja, et ta varjas veel paari purki oma särgi all ja ta otsis oma sõpradelt abi, kuidas neid peita. Inimesed võivad väga imelikud olla.

Õhtusöögiks tulid Cherylile külla ta parimad sõbrannad. Allie oli koolis, sest hiljem etendus tema lavastatud stseen, näiteringi üksik-stseenide õhtul. Cheryli sõbrannad olid kõik toredad ja neile maitses väga must leib.

Allie etendus oli väga naljakas ja huvitav. Nad korraldavad tihiti etendusi kus õpilased lavastavad mitu erinevat üksikut stseeni. Allie stseen oli sellest kuidas poiss ja tüdruk jäävad vaaterattale kinni. Tüdruk kannatab lobapidamatuse all ja seda suurendab tema hirm kõrguse ees.

Peale etendust nägin ma esimest korda Allie isa Richardit, kes oli näidendit vaatama tulnud. Arvatavasti lähen ma kunagi ka talle külla, kui Allie sinna peab minema. Ta tundus väga tore, nagu enamus inimesi keda ma siin kohtan.

Elust Ameerikas

Minu ema tungival nõudmisel kirjutan natuke kuidas elu siin üldiselt on. Kõik on üllatavalt normaalne ja samas ei ole ka. Minu jaoks on siin kõige imelikum asi see, et inimesed ei räägi eesti keelt. Ma igatsen eesti keeles rääkimist ja mul on selline tunne, et kõik oskavad eesti keelt, aga nad lihtsalt tahavad inglise keeles rääkida. See on minu veidrus.

Ameeriklaste söök on nagu arvata ülimalt ebatervislik. Enamus toidust on selline mille võid mikrolaineahjus üles soojendada või lihtsalt kuuma vett lisada ja ongi kõik. Muidugi tehakse ka niisama süüa, aga mugavam on lihtsalt midagi pakist võtta. Ja nagu ma olen juba maininud on kõik ülesuhkrustatud, kõik küpsised ja saiakesed on glasuuriga üle valatud. See ei ole hea, mul on tunne, et ma saan täieliku suhkru üledoosi.

Ja kui te igatsete kooli kiirtoitu siis mõelge ringi. Ausalt see viskab juba üle iga päev midagi rasvast ja ebatervislikku süüa. Vahel on muidugi hea, aga homsest alates hakkan ma uurima mida teisel toiduliinil pakutakse, neid on meil koolis kolm. Ega üheski midagi väga tervislikku ei ole, aga pasta või võileib on ikka parem kui pitsa iga päev.

Üllatav on see kui palju siin piima juuakse. Muidugi tihti võib see olla šokolaadi piim, aga Ameeriklased armastavad piima.

Hommikuti ma kodus ei söö, kui kõht on tühi siis söön koolis midagi. Vahel võtan mõnest masinast mingi snäki, kui nälg kallale tuleb. Lõuna on muidugi koolis ja õhtusöögi ajal istume me tavaliselt Allie ja Cheryliga koos, räägime päevast.

Ma ei saa öelda, et ma igatseksin mõne Eesti toidu järele. Siinne toit ei ole nii erinev, need erilised Eesti toidud on ju enamasti jõulude ajal laual. Jogurtit igatsen küll natuke, ma pole küll kõiki siinseid veel proovinud, aga need mis meil külmkapis on meenutavad rohkem tarretist. Ja mulle öeldi, et siin ei ole sellist asja nagu joogijogurt.

Kooli viiakse meid iga päev autoga kuigi kool on meie tänava lõpus ja sinna kõnnib umbes viis minutit. Kui Cheryl on kodus siis tuleb ta meile ka hea meelega kooli järele. Asi ei ole väga turvalisuses, see on väga turvaline koht, ümberringi elavad lastega pered. Täiesti tavaline Ameerika äärelinn. Üldiselt on asi mugavuses, siinsed inimesed on väga mugavad. Alliel ei ole veel juhiload tehtud, seega sõidutakse teda igal pool ringi. Ja muidugi puudub siin ka ühistransport, sest inimesed lihtsalt sõidavad autodega.

Õhtuti istume me tavaliselt teleka ees, Cheryl tegeleb heegeldamisega ja Allie oma koduste töödega. Vahest istume me kõik läpakad süles ja loeme uudiseid internetimaalt. Cherylile meeldivad sisekujunduse saated ja tihti vaatame me kanalit kust need tulevad. Vahel leiame lihtsalt mõne hea filmi, või vaatame üldse dvd-sid. Nii imelik on see, et saated mis Eestis tavaliselt kõvasti maha jäänud, on nüüd täiesti ajaga kaasas.

Ma ütleks, et elu Ameerikas on selline nagu filmidest võib näha. Ma ootasin seda imelikku olukorda, et kõik naeratavad ja on pealetükkivalt sõbralikud. Sellist asja siin ei ole, inimesed on normaalsed. Võib-olla on see lihtsalt Michigani viga. Kui ma kõige üle järele mõtlen, siis on siin nii paljud asjad teistmoodi, aga ma oskasin seda kõike oodata ja seega ei ole mul väga suurt üllatusmomenti. Ma tunnen kuidas see kerge ehmatustunne, et kus ma nüüd olen sattunud mulle varsti järele jõuab, aga mulle väga meeldib teise kultuuri ja teistsuguste inimeste nägemine. See annab nii palju juurde.

20.jaanuar

Täna hommikul ma otsustasin kaheks esimeseks tunniks mitte kooli minna. Kuna uus semester ei ole veel alanud siis ma lihtsalt käin Allie sabas ringi ja istun niisama. See annab mulle vabaduse koju jääda, või mida iganes teha. Enamasti ma siiski üritan kooli minna.

Kui ma lõpuks kooli jõudsin, siis Allie rääkis, et esimeses tunnis oli õpetaja lubanud anda dollari sellele kes suudab kaardil näidata kus Eesti on. Välja arvatud Allie. Ja mitte keegi ei suutnud kerge vaevaga raha teenida.

Prantsuse keeles anti kõigile ülesanne kirjeldada üht inimest oma paarilisele, et see siis ära arvaks kes see on. Allie valis kuningas Oidipuse ja kui ma üritasin talle nõu anda mida teha, siis hakkasin ma järsku ise sellest aru saamata Alliega eesti keeles rääkima. Allie oli nagu what? Ma ei saanud alguses tõsiselt aru, et ma midagi valesti ütlesin. Pärast sai selle üle kõvasti naerda.

Üks poiss seletas Freddie Mercuryt ja kuna seda ei arvatud ära, siis küsis õpetaja, et kas keegi üldse teab kes ta on. Peale minu oli ainult üks inimene.

Viimase tunni ajal üritasid ameeriklased eesti keelt proovida. Ja ausalt öeldes ei ole ma enam ammu midagi nii naljakat kuulnud, nad üritavad minu järgi korrata ja see on nii teistsugune, et naeru ei saa tagasi hoida. Nad olid nõus sellega, et ma filmin kuidas nad proovivad midagi öelda, et ma saaksin maailmaga seda vaatepilti jagada.

19.jaanuar

Valitsuse tund oli koolis väga huvitav. Õpetaja sattus väheke jutustamise hoogu. Ta rääkis meile pikalt ja laialt Detroiti sõitnud terroristist, ta rääkis meile väga heade näidetega Haiti olukorrast ja Afganistani sõjast kuidas valitsus töötab. Ta on jällegi üks sellistest õpetajatest kes suudab rääkida nii, et võib kuulama jäädagi.

Eile oli mul natuke jamasid oma kapiga. Ma sain lõpuks enda kapi, seega ei pea me enam Alliega tema kappi jagama, aga sellega harjumine ei olnud lihtne. Mul ei olnud õrna aimugi kuidas selle keeratava asjaga kappi lahti teha. Peale tunde pidi Allie minema algkooli väikestele lugema ja mina pidin ise koju minema. Aga kuna ma ei suutnud oma kappi avada, siis pidin ma kooli jääma ja ootama, et Allie tuleks näidendi proovi. Õnneks sattusin ma proovis kokku Andreaga, kes on üks Allie sõpradest, ja ta õpetas mulle kuidas kappi lahti teha. Tänaseks sain ma selle juba selgeks ja enam ei ole mingit probleemi, me saime Andreaga ikka kõvasti naerda selle üle, kui loll ma võin olla, et ma ei küsinud kuidas kappi avada.

Peale kooli, tuli Andrea meie juurde õhtusöögile ja kuna ta oli kutsutud nooremate õpilaste kontserdile siis otsustasime me Alliega kaasa minna. Et tal natuke lõbusam oleks. Me ajasime terve kontserdi aja juttu ja peale seda läksime kohvikusse teed jooma. Seal olid üli head teed, mina võtsin ploomi-kaneeli tee mis oli ülimalt mõnusa kaneeli lõhnaga. Andrea ja Allie on siiani mu lemmikud, nendega on nii hea rääkida, meile meeldivad kõik samad raamatud ja filmid ja misiganes võib veel välja mõelda. Ja samas oleme me nii erinevad.

Martin Luther King Jr.

18.jaanuaril tähistatakse USA's Martin Luther King'i päeva. Koolist me vaba päeva ei saanud, aga Cheryl sai töölt vabaks. Koolis pidi riietuma pidulikult ja ühe tunni ajal oli aktus. Aktusel näidati Martin Luther Kingi kuulsat kõnet ''I Have a Dream'' ja räägiti väärtustest ja tõekspidamistest mis olid talle tähtsad. Ja peaksid olema tähtsad igale inimlikule inimesele.

Mulle väga meeldis see kuidas teda meeles peetakse, aga samas mul oli tunne, et see ei huvitanud väga inimesi. Oli ka selliseid kes sellest midagi ei teadnud. Üks tüdruk oli küsinud, et kas Martin Luther King tuleb sinna kohale ka?

http://www.youtube.com/watch?v=PbUtL_0vAJk

17.jaanuar

Pühapäev Ameerikas on see päev kui sa kirikus käid. Minu vahetuspere kirikul ei ole iga pühapäev teenistust, aga täna juhtumisi oli. Muidugi ei ole mul kohustust nendega kaasa minna, aga minu jaoks oli see huvitav. Ja mulle isegi meeldis. See on koht kus sa saad oma sõpradega kokku, tutvud uute inimestega ja kuulad preestri mõtteid mõnest teemast. Muidugi käib sealt läbi jumala teema, aga see oleks huvitav kuulata ka siis kui sa ei usu jumalat. Isegi naerda sai. Ja koguduse uutele liikmetele küpsetatkse sai, mulle toodi see koju kätte, polegi seda veel proovinud.

Peale kirikut läksime kohvikusse hommikusöögile. Mina võtsin mustika pannkoogid, mis olid head, nagu pannkoogid ikka.

Kui me koju jõudsime tuli Alliele külla Troy prantsuse keele tunnist, nad pidi koduseks tööks video tegema. Samal ajal tuli mulle külla Andrea, minu tugiisik kes pidi Allie sõnade järgi kindlaks tegema, et nad mulle ikka süüa annavad ja mind hästi kohtlevad. Tema visiit jäi väga lühikeseks, ma näitasin talle oma tuba, rääkisime natuke juttu ja oligi kõik.

Siis läksin ma Cheryliga ostukeskusesse kus oli Apple'i pood, kust mul oli vaja uut adapterit. See pood oli nagu üli suur, seal oli väga lihtne ära eksida. Siin ei ole sellist asja, et lähed tunniks poodi ja leiad vabalt mis sul vaja on. Võibolla ühes poes võid tunnikese olla, sest leida on nii palju.

Me ei saanud väga kauaks poodi jääda, sest õhtul oli kirikus koor. See oli väikene grupp inimesi kes lihtsalt laulsid kiriku laule. Mulle on see hea võimalus oma lauluhäält treenida. Üks mees sealt koorist ütles jälle, Eesti peale,et Eesti, Läti, Leedu. Ta ütles, et ta olevat kunagi Vilniuses käinud. Nii hea on näha inimesi kes on kuulnud midagi Eestist.

15.jaanuar

Kui me hommikul kooli jõudsime, siis läksime sööklasse, et seal hommikusööki süüa. Valik hommikusööke on täiesti koolis olemas. Me sõime Alliega French toast'i mis tegelikult peaks olema munas praetud sai aga seal oli see kuidagi õlis küpsetatud, imelik, aga väga hea maitsega asi. Muidugi tuli see katta kuhja siirupi alla, kõik asjad siin on ülesuhkrustatud,

Koolipäev möödus nagu koolipäev ikka.

Peale kooli läksime Anna ja Amberiga poodidesse kleite otsima Prom'iks. See toimub alles mais, aga kleite otsitakse selleks juba praegu. Ja need on sõna otseses mõttes läikivad printsessikleidid. Kui me poodi jõudsime, siis ma mõtlesin küll, et ma ei kavatse midagi sellist selga panna. Aga lähemal uurimisel leidusid mõningad mis väärisid selga proovimist. Mulle isegi meeldisid need. Ilmselt tuleb selliseid osturetki veel mitmeid, sest kleiti ei ole lihtne välja valida,

Prom'i teemaks on maskiball seega peame me endale veel mingid lahedad maskid ka leidma, mis on päris huvitav.

Peale kleidiotsinguid läksime me suurde ostukeskusesse. Ma tean, et on mõned lugejad kellele see midagi ütleb, et ma sain lõpuks käia Forever 21's. Ja see oli ülimalt lahe pood. Ma oleks võinud sinna elama jäädagi.

Kui poodi hakati juba kinni panema liikusime me edasi sööma. Põhimõtteliselt käisime me läbi kõikide tuntud söögikohtade drive in'id. Esimene oli McDonalds. Siis läksime edasi Taco Belli kust ma sain oma elu esimesed tacod, see oli ülimalt naljakas kuidas nad üritasid mõelda mida kõike ma peaksin maitsema ja kuidas me istusime seal kiirtoidu hunnikus. Vahepeal, oli vaja münte, aga ma ei osanud neist ühtegi valida, sest mul pole õrna aimugi palju nad väärt on. Selle peale tuli järjekordne naermine kui nad õpetasid mis on mis. Peale Taco Belli liikusime me White Castle'isse kust ma pidin proovima kanatiibu. Samal ajal saatsid kõik Alliele ja Annale sõnumeid, et nad lõpetaksid mulle kiirtoidu söötmise ja et me läheks nende juurde filmiõhtule.

Enne seda käisime me läbi Dan'i juurest, keda ma tean Allie valitsuse tunnist. See oli ülimalt imelik. Tal olid kaks sõpra külas. Ja teate kui korralikud on ameerika teismelised. Kolm seitsmeteist aastast poissi istuvad reedeõhtul sõbra juures ja mida nad teevad? Vaatavad multikaid.

Ranno ma ei nori sind enam kunagi, sa polegi nii imelik:D

Peale Dan'i juures käiku läksime me filmiõhtule kus me saime olla ainult kümme minutit, sest meil oli Alliega kindel kellaaeg koju jõudmiseks. See oli ülimalt imelik õhtu ja ma ei oleks osanud paremat tahtagi.

14.jaanuar

Hommik oli teistsugune. Ärkasime ülimalt vara, meile tulid järgi Amber ja Anna selleks, et minna McDonaldsisse, sest seal oli tasuta pannkookide hommik, mis toimub siin päris tihti. Imelik oli see, et nad söövad pannkooke võiga, aga see maitses päris hästi. Peale seda läksime Tim Hortons'i kohvikusse kust ostsime kuuma õunamahla, mis oli väga hea. Nad tegid juba plaane, et millised söögid ma pean kindlasti ära proovima. Nende näod olid ülimalt naljakad kui ma rääkisin mida kõike meil ei ole. Ma arvan, et nad ei saa päris hästi aru kui väike riik Eesti on.

Koolis oli Alliel ainult esimene tund, sest tal oli etendus. Ta lavastab näidendit raamatust ''Charlotte koob võrku''. See etendus oli mõeldud kohalikele algkoolidele, kõik väikesed tulid kohale ja neile pandi kokku igaastane lasteetendus. Kui etendus lõppes jagasid näitlejad lastele autogramme.

Peale seda oli lõuna. Söögi valik on suur ja ülimalt ebatervislik. Kõik hamburgerid ja pitsad on esindatud. Nad saavad koolist isegi jääjooke osta.

Peale sööki oli prantsuse keel ja see õpetaja oli tõsiselt imelik. Ta paneb kõigile Prantsuse nimed ja kalpsab mööda klassi ringi. Aga ta oli väga sõbralik. Kuues tund on Allie tunniplaanis kõige parem. Põhimõtteliselt peab ta kooli meedia keskuses ''raamatukogu tädi'' olema.

Õhtul oli teine etendus ja peale seda läksid kõik osalised Applebee'sse õhtusöögile. Kellegil tuli hea mõte öelda ettekandjale, et ühel tüdrukul on sünnipäev. Siin on kombeks, et restoran annab sünnipäeva puhul tasuta magustoidu ja rahvas plaksutab sulle. Kahjuks see nali kukkus läbi, aga üllatusmoment oleks hea olnud.

Kõige algus...

Hommikul tuli mulle hotelli järele Raj Kumar, kes oli mingist reisibüroost. Ootasin tema viirukilõhalises kontoris tüüpi kes mind lennujaama viiks. Lennujaamas oli päris igav, ma üritasin suhelda teiste vahetusõpilastega, mõned olid Austriast, osad Slovakkiast ja üks poiss oli Soomest, keegi neist ei olnud eriline suhtleja. Muidugi hoidsid ka ühest rahvusest inimesed kokku.

Lennukis oli ülihea pasta, ma pole isegi maa peal nii head saanud. Aga ajaviitmiseks ma midagi põnevat ei teinud, minu kõrval istus mingi noor ameerika kutt, kes magas mingis imelikus poosis mina lihtsalt vaatasin filmi, kuulasin ipodi või hoidsin une lootuses silmi kinni.

Kui ma jõudsin Frankfurdist Washingtoni, siis läks suureks kiirustamiseks. Passikontrolli järjekorras läks ülimalt kaua aega, kuigi ma teadsin, et mul ei ole veel ülikiire olin ma ikkagi väga närvis. Kui ma kontrollist lõpuks läbi sain siis ma pidin jooksma oma kottide juurde ja need tollist läbi saatma. Õnneks läks tollis hästi ja ma jõudsin ilusti edasi. Jooksin kiiruga oma väravasse ja pidin isegi ootama. Seal sain ma tuttavaks ühe prantsuse tüdrukuga, kes oli ka vahetusõpilane Michiganis, tema inglise keel oli jube. Eks tal on aega õppida, aga ilma minuta oleks ta täiesti ära eksinud.Detroiti lennukis sain ma tuttavaks ühe naisega kes oli olnud misjonär Bosnia ja Hertsegoviinas. Ta oli olnud minuga samal Frankfurdi lennul ja tal oli nii kiire olnud, et ta jättis oma kohvrid lihtsalt lennujaama, ja jooksis Detroiti lennule. Kõigele lisaks teatati tema vennale, kes pidi talle lennujaama järgi tulema, et ta jäi lennukist maha ja ta ei teadnud, kas keegi tuleb talle vastu või ta peab lennujaamas magama. Aga ta oli väga tore vestluskaaslane, ma loodan, et tal läks hästi.

Kui ma lennukist maha tulin ja väljapääsu poole kõndisin pidin oma peret otsima. Äkki märkasin ühte Allie sarnast tüdrukut õhupallidega seismas. Tema tundis mind ka ära ja tuli välja, et täiesti õige inimene. Tal oli armas silt KRISTEN WELCOME TO AMERICA ja suured

punased õhupallid. Siis nägin ma ka oma vahetusema Cheryl'it, kes mind kohe kallistas ja tervitas. Nad olid nii toredad ja jutukad.

Koju jõudes näidati mulle maja. Ma sain oma toa!!! See on pisike ja armas maja. Neil on kaks kassi Mojo ja Gizzy ja koer Moose. Nad on ülisõbralikud ja neile meeldib kui neid paitatakse(vastand Bellale, tema läheb kohe närvi).

Kõigile meeldisid kingitused mis ma kaasa võtsin ja neile maitses isegi must leib!

Järgmisel päeval läksin ma koos Alliega kooli. See oli natuke hirmutav. Kohale jõudes oli kõik väga lahe, inimesed olid toredad, küsisid küsimusi, kiitsid mu inglise keelt. Õpetajad olid ka väga lahedad, üks pani mind mingit õpikut lugema. Peatükkis räägiti presidendist, mis oli väga igav, aga teistes tundides ma pidin niisama passima. Me käisime ka algklasside laste tunnis abis ja nemad olid väga armsad. Ma sain isegi nende töid parandada. Peale seda passisin ma Allie näidendi proovis. Nende lava on väga suur ja ilus. Ja mul on lootust saada kevadises muusikalis roll, kõik ütlesid mulle, et ma peaksin katsetele minema...

Üks asi mida ma ei osanud oodata koolis oli inimeste riietus. Nad sõna otseses mõttes viskavad hommikul mingid suvakad riided selga ja lähevad kooli. Kõigil on seljas dressipüksid, saapad ja suur pusa. Üks tüdruk tegi tunnis oma meiki, ta jõudis ripsmetuššini, kui õpetaja käskis selle ära panna.

Peale kooli vaatasime kodus paar tundi telekat ja siis läks Allie oma isaga õhtusöögile ja mina läksin koos Cheryliga poodidesse telefoni otsima. Ja see süsteem mis siin on, on lihtsalt jube. Kõik telefonid on lukus mingile kindlale firmale ja enamus telefone tulevad mingi paketiga. Põhimõtteliselt kui ma ostan siit telefoni, siis kodus ma seda kasutada ei saa. Seega otsustasin ma eBay kasuks, sealt on mul kõige mõtekam omale telefon valida. Ja ma leidisn sellise paketi kus tuleb maksta dollar päevas ja selle eest saab piiramata koguses sõnumeid ja internetti. Kuna siin kõik põhimõtteliselt ainult saadavadki sõnumeid siis see on väga mugav.

Me käisime ka toidupoes ja valik oli nii suur, et silme eest võttis kirjuks. Mul ei lubata toidu eest üldse maksta, isegi koolilõunaks antakse raha kaasa, vahet ei ole kui palju ma protesteerin.

Praegu ma röövin oma uneaega, et teile kirjutada, sest ma lubasin. Aga nüüd on aeg magamiseks!

Frankfurt

Maandusin Frankfurti lennujaamas kell 19.45 kohaliku aja järgi (-1 tund). Eesti kohal lennates oli väga lahe vaade, kogu see udu segatud linnatuledega andis sellise laheda oranžide pilvede mulje. Hästi ilus oli, ma proovisin pilti ka teha, aga ainult lennukiaken jäi peale. Lennusõit ise oli väga normaalne, mingeid õhuauke ega midagi ei olnud. Ja söök oli hea, tavaliselt mulle lennukitoit ei maitse, aga seekord oli väga söödav.

Ja ma olin nii õnnelik kui ma sain oma saksa keelt katsetada stjuardesside peal:) Ma sain isegi aru kui kapten ütles, et me maandume 40minuti pärast. Sellest suurest numbrite tuupimisest oli kasu ka.

Praegu olen hotellis, päris okei koht on. Olen olnud paremates, ja ka halvemates hotellides. Homme kell kaheksa tuleb mingi YFU-tüüp mulle järgi ja viib mind jälle lennujaama. Võiks isegi varem viia, see on nii suur lennujaam ja teha oleks nii palju.

Nii raske on uskuda, et kohe varsti astun ma Ameerika pinnale. Ma olen alati teadnud, et ma lähen sinna kunagi ja nüüd ongi see aeg ja see ei ole mulle ikka veel kohale jõudnud. Nüüd juba rohkem kui varem, aga ma arvan, et ma ikka veel ei saa täpselt aru millega ma olen nüüd hakkama saanud.