Minu ema tungival nõudmisel kirjutan natuke kuidas elu siin üldiselt on. Kõik on üllatavalt normaalne ja samas ei ole ka. Minu jaoks on siin kõige imelikum asi see, et inimesed ei räägi eesti keelt. Ma igatsen eesti keeles rääkimist ja mul on selline tunne, et kõik oskavad eesti keelt, aga nad lihtsalt tahavad inglise keeles rääkida. See on minu veidrus.
Ameeriklaste söök on nagu arvata ülimalt ebatervislik. Enamus toidust on selline mille võid mikrolaineahjus üles soojendada või lihtsalt kuuma vett lisada ja ongi kõik. Muidugi tehakse ka niisama süüa, aga mugavam on lihtsalt midagi pakist võtta. Ja nagu ma olen juba maininud on kõik ülesuhkrustatud, kõik küpsised ja saiakesed on glasuuriga üle valatud. See ei ole hea, mul on tunne, et ma saan täieliku suhkru üledoosi.
Ja kui te igatsete kooli kiirtoitu siis mõelge ringi. Ausalt see viskab juba üle iga päev midagi rasvast ja ebatervislikku süüa. Vahel on muidugi hea, aga homsest alates hakkan ma uurima mida teisel toiduliinil pakutakse, neid on meil koolis kolm. Ega üheski midagi väga tervislikku ei ole, aga pasta või võileib on ikka parem kui pitsa iga päev.
Üllatav on see kui palju siin piima juuakse. Muidugi tihti võib see olla šokolaadi piim, aga Ameeriklased armastavad piima.
Hommikuti ma kodus ei söö, kui kõht on tühi siis söön koolis midagi. Vahel võtan mõnest masinast mingi snäki, kui nälg kallale tuleb. Lõuna on muidugi koolis ja õhtusöögi ajal istume me tavaliselt Allie ja Cheryliga koos, räägime päevast.
Ma ei saa öelda, et ma igatseksin mõne Eesti toidu järele. Siinne toit ei ole nii erinev, need erilised Eesti toidud on ju enamasti jõulude ajal laual. Jogurtit igatsen küll natuke, ma pole küll kõiki siinseid veel proovinud, aga need mis meil külmkapis on meenutavad rohkem tarretist. Ja mulle öeldi, et siin ei ole sellist asja nagu joogijogurt.
Kooli viiakse meid iga päev autoga kuigi kool on meie tänava lõpus ja sinna kõnnib umbes viis minutit. Kui Cheryl on kodus siis tuleb ta meile ka hea meelega kooli järele. Asi ei ole väga turvalisuses, see on väga turvaline koht, ümberringi elavad lastega pered. Täiesti tavaline Ameerika äärelinn. Üldiselt on asi mugavuses, siinsed inimesed on väga mugavad. Alliel ei ole veel juhiload tehtud, seega sõidutakse teda igal pool ringi. Ja muidugi puudub siin ka ühistransport, sest inimesed lihtsalt sõidavad autodega.
Õhtuti istume me tavaliselt teleka ees, Cheryl tegeleb heegeldamisega ja Allie oma koduste töödega. Vahest istume me kõik läpakad süles ja loeme uudiseid internetimaalt. Cherylile meeldivad sisekujunduse saated ja tihti vaatame me kanalit kust need tulevad. Vahel leiame lihtsalt mõne hea filmi, või vaatame üldse dvd-sid. Nii imelik on see, et saated mis Eestis tavaliselt kõvasti maha jäänud, on nüüd täiesti ajaga kaasas.
Ma ütleks, et elu Ameerikas on selline nagu filmidest võib näha. Ma ootasin seda imelikku olukorda, et kõik naeratavad ja on pealetükkivalt sõbralikud. Sellist asja siin ei ole, inimesed on normaalsed. Võib-olla on see lihtsalt Michigani viga. Kui ma kõige üle järele mõtlen, siis on siin nii paljud asjad teistmoodi, aga ma oskasin seda kõike oodata ja seega ei ole mul väga suurt üllatusmomenti. Ma tunnen kuidas see kerge ehmatustunne, et kus ma nüüd olen sattunud mulle varsti järele jõuab, aga mulle väga meeldib teise kultuuri ja teistsuguste inimeste nägemine. See annab nii palju juurde.
