Minu ettekujutus saatkonnast, erines tegelikkusest ikka väga kõvasti. Poleks elu sees arvanud, et seal nii karm kord on. Telefoni pidin välja lülitama, koti pidi valvelauda jätma, muidugi oli ka lennujaama-stiilis kontroll. Ooteruumi sisenemiseks avas ukse turvamees ja seal oli kahtlaselt vaikne. Ma ei julgenud eriti liigutadagi. Telekas käis BBC kanal, kus mingi tüüp rääkis täiesti seosetut juttu. Natuke masendav oli.
Huvitav oli lugeda Ameerika tagaotsitavate top kümmet, mis oli suurelt seina peal. Ainuke ''tuttav'' inimene seal Osama bin Laden(mitte sina Marilyn), teised tüübid nägid välja nagu mõned suvalised tänavalt. Ma ei saaks elu see aru, et ma just kohtasin ühte tagaotsitavat.
Intervjuu ise läks väga hästi. Konsul oli tore, küsis täiesti normaalseid küsimusi. Talle hakkas silma, et ma käin 21'ses. Ütles, et see on väga hea kool ja ta olevat käinud seal midagi rääkimas, andis võib-olla mõnda loengut või midagi, ma ei saanud päris täpselt aru.
See on muidugi loogiline, et nad tahavad sõrmejägi ka, aga ma üldse ei mõelnud sellele.
Tuli välja, et need tuli ka anda. Jälle uus kogemus, paned lihtsalt sõrmed mingi rohelise asja peale, hoiad sekundi ja jäljed ongi arvutis.
Igatahes sain ma oma viisa ja varsti toob kuller selle mulle koju kätte.
Veel otsustasin ma oma vahetusperele jõuludeks midagi saata. Ostsin kalevi poest hunniku šokolaadi, ma arvan, et need peaksid päris huvitavad olema. Siis kingin neile veel ka sellise raamatu nagu My Estonia, kus üks ameeriklane räägib, kuidas ta Eestisse sattus ja millised meat-jelly eaterid (süldi sööjad) me oleme. Vähemalt tundub päris huvitav. Kolmas asi mis ma saadan on järgmise aasta kalender, ülimalt ilusate Eestimaa piltidega.
(Kuna mul on ka meedia tund, siis pean lisama, et pildi tegin ma ise)
