Mõned on mulle maininud, et nad jälgisid seda blogi veel pikalt-pikalt ka peale minu koju jõudmist. Lootsid, et siia ilmub ka midagi lõpetuseks.

Nüüdseks olen olnud tagasi Eestis juba 7 kuud. Mul on nii kahju, aga YFUga ei ole ma enam kuidagi seotud. Pidevalt mõtlen, et väga tahaks ka infopäevi teha ja uutele minejatele oma lugu rääkida, aga mis seal ikka. Olen nüüd Õpilasliidu käpa all ja muuks palju aega ei jää. Aga kui ma selle aja leian, siis lähen YFUsse, et neile üks suur aitäh öelda. See oli elu parim kogemus.

Mul ei ole sellist tunnet, nagu tahaksin tagasi minna, et kodus on kõik nii halb ja tahaks tagasi unistustemaale. Ma õppisin enda kohta, et ma suudan vist igal pool õnnelik olla. Sest ma olen juba kord selline, et leian omale kümme asja teha, mis kõik teevad mind ääretult õnnelikuks. Ainuke probleem on see, et ma ei suuda valida millist neist ma kõige rohkem armastan ja see tähendab, et kõigele ei jää piisavalt tähelepanu.

Kõige rohkem igatsen ma neid inimesi seal. Ja mul on nii kahju, et ma nendega nii vähe rääkida jõuan. Kui hakkasin jõulu kaarte kirjutama siis pani see mind meenutama kõiki neid. Kõiki mälestusi ja kõiki koos veedetud hetki. Selline tunne, et pool minu maailmast jäi sinna maha. Õnneks on mul nii tihe ja kiire elustiil, et ma lihtsalt ei jõua sellele kõigele mõelda. Ma ei tea kuidas ma seda teen, aga suudan eemal hoida halvad mõtted ja leida head igast olukorrast. Ma igatsen oma sõpru ja mõtlen pidevalt nende külastamisele. Tahan seda kindlasti juba sel aastal teha. See lubadus iseendale laseb mul samuti muretult edasi elada.

Imelik on olla tagasi kodus. Nagu midagi ei olekski muutunud. Kõik ütlesid mulle, et koju tagasi minnes tundub kõik nii teistsugune. Aga see ei ole nii. Mina tunnen ennast teistsugusena. Kuidagi vabana, ma ei muretse tuleviku pärast, ma tahan nautida praegust hetke. Ma ootan elult teisi asju, ma ootan inimestelt midagi muud.

Ma ei taha jätkata seda segast juttu. Seda mida ma tunnen ja millest ma mõtlen ei saa kirjeldada. Sest nii palju kui ma võin siia kirjutada, peab seal lõppude lõpuks ise ära käima, et kõigest aru saada.

Naljakas on blogi täita siin, Eestis. Mul on ikka veel meeles kuidas ma kirjutasin siia oma teises toas, voodi peal, enne magamaminekut. Pingutasin, et teie kõigi rõõmuks oma elust midagi põnevat välja otsida.

Aga rohkem ma seda ei tee. Vähemalt mitte siin.

27.juuni

Eile oli päev täis pidusid. Kui ma Gionni juurest tagasi jõudsin, siis jalutasin Jon'i lõpupeole. Allie ja Cheryl olid Cheryli parima sõbra ema matustel. Seega ma pidin üksi sõpradele külla minema. Jon'i pidu oli päris igav, sest ma ei tundnud seal kedagi, ükski mu sõpradest ei läinud peole nii varakult, sest Jon'il oli eriti vägev pidu plaanitud just õhtuseks osaks. Aga eile oli ka ühe mu väga lähedase sõbra Matt'i pidu. Kui Allie koju jõudis sõitsimegi koos Matti juurde. Matti vanem vend oli Afganistaanist koju tulnud, sain siis esimest korda teda ka näha. Aga üldiselt oli väga tavaline pidu, sõime kooki ja neil olid hästi lahedad arbuusi maitselised küpsised, maitsesid täpselt nagu arbuus. Poistel on tekkinud mingi hasartmängusõltuvus ja nad nüüd kõik mängivad kaarte ühedollariliste peale. Mõned tegelesid vähe sportlikumate mängudega ka. Õhtul oli kooli juures hästi suur ilutulesik ja me siis läksime kõik seda vaatama. Hästi ilus oli. Lõpus nad lasid mingi 20tükki korraga õhku ja hullult valju oli, aga hästi lahe. Peale ilutulestikku läksime tagasi Matti juurde ja ajasime juttu kuni oli aeg koju minna.

Täna oli siis kirik viimast korda. Ma pidin koguduse ette kõndima ja nad kinkisid mulle piibli. Sinna sisse oli minu nimi trükitud ja hästi armas pühendus. Kõik inimesed kirikus on nii toredad. Päris kurb oli head aega öelda.

Peale kirkut läksin koos oma sõbra Tyleriga meie viimasele hommikusöögile. Kooli ajal sõime me koolis iga päev hommikust ja lahendasime koos mata koduseid töid. Ja me siis mõtlesime, et peaks veel viimast korda koos hommikust sööma. Imelik oli, sest mul ei ole üldse selline tunne nagu ma läheksin varsti koju, pole veel kohale jõudnud lihtsalt.

26.juuni

Eile õhtul sõitsime natuke põhja poole, mu sõbranna Gionni isa majja. Ta isa oli nädalavahetuseks pulma sõitnud ja Gionni pidi ta koerte eest hoolitsema. Gionni isa maja on ülimalt suur ja lahe. Meil oli siis seal väike basseini pidu. Suht pime oli väljas, aga bassein oli soe ja mõnus, me mängisime korvpalli ja pidasime veesõdu. Pärast kolisime sisse ja vaatasime Gleed kuni me magama jäime. Hommikul kui me tagasi sõitsime, laenas Gionni oma isa auto ja see oli väga lahe. Ta isal on mustangi kabriolet, me keerasime muusika põhja ja laulsime kaasa oma lemmik lauludele. See oli üks lahedamaid asju mida ma siin teinud olen. Kabrioletid on niiiiiiiii lahedad!!!

mina, Jason ja Gionni

Zach

Mina ja Gionni

bassein

25.juuni

Ma ei ole just palju kirjutanud, aga ma tõesti ei ole see nädal midagi väga väga põnevat teinud. Arvaks ju küll, et ma võtaksin viimast sellest ajast mis on jäänud, aga kõigil on kogu aeg midagi teha, nad otsivad tööd, või teevad midagi oma vanematega, või käivad trennides. Mina olen põhimõtteliselt pakkimisega tegelenud ja ma nii põen kogu selle kojumineku pärast. Või noh, mitte kojumineku, aga kohvrite pärast. Põhimõtteliselt on mul lubatud nii 23 kg kaasa võtta. Euroopa siseselt oleks ainult 20 kg lubatud. Ja mul on kaks kohvrit mis on mõlemad enam vähem 23 kg. Ma lihtsalt loodan, et mul on sama palju õnne kui mul oli Tallinna lennjaamas. Sest juba kodust lahkudes olid mu kohvrid ülekaalus. Ja ütleme nii, et ma ei ole dieeti pidanud ja kohvritel on kilosid ainult juurde tulnud. Kuidagi on ju kõik vahetusõpilased koju jõudnud...

Igatahes, täna oli lõbus päev. Käsime sõpradega Park Colony Club'is, see on selline koht kus on igast spordivõimalused ja mõnus bassein. Ja Allie on seal liige, niiet me vaatasime kuidas mõned võrkpalli mängisid, siis käisime ujumas ja peale seda läksime Connori juurde filmiõhtule. Jõudsime kaks filmi vaadata enne kui koju pidime tulema. Väga tavaline suveõhtu USAs.

21.juuni

Reedel oli mu sõbra Will'i lõpupidu. Läksin siis ja soovisin talle ka õnne, aga kauaks ma sinna ei jäänud. Sam kutsus mind enda juurde väikesele lõkke õhtule. Ja siis me istusime ja ajasime juttu, samal ajal kui poisid mängisid jalgpalli. See on nii lahe kuidas ma olen suutnud nad normaalseteks muuta, nad vaatavad nüüd mänge ja kohe kui midagi juhtub siis on mul telefon punane, sest nad on kõik nii elevil. Maailm on jällegi jalgpalli fänne juurde saanud.

Õhtu poole oli tornaado hoiatus ja me pidime kõik sisse kolima. Seal vaatasime Alice Imedemaal filmi ja ajasime niisama juttu. Mõned hullumeelsed otsustasid minna välja, et natuke kiirtoitu osta. Ma pidin jälle igasugu uusi asju proovima. See nimekiri asjadest mida ma proovima pean ei lõppe vist kunagi.

Laupäeval oli mu sõbranna Amberi lõpupidu. Istusin siis seal, ajasin inimestega juttu ja nii see päev läks. Õhtul läksime Cheryl'i ja tema sõbrannaga Detroiti vaatama Võlur Oz'i filmi, muusikat aga mängiti filmile lisaks sümfoonia orkestri poolt. Päris lahe oli. Kui ma Detroiti orkestri majas poodides käisin, siis seal cd'de poes märkasin ühe plaadi peal nime Neeme Järvi ja siis pidin kohe karjuma hakkama, et see tüüp on Eestist. Nii lahe on selliseid asju avastada.

Pühapäeval sõitsin peale kirikut Troy'sse, Lais'ile külla. Tal oli ka lõpupidu. Seal nägin oma New Yorgi toanaabrit Leticiat. Temaga rääksime maad ja ilmad maha ja arutasime tuleviku plaane. Ta sõidab juba homme koju, nii kahju on. Siis tulid Lais'ile külla veel Joni, kes on soome vahetusõpilane ja Toby Taanist. Nendega saime ka pikalt rääkida. Joni uuris igasuguseid asju, et mida eestlased soomlastest arvavad jne. Ja siis me leppisime kokku, et suvel saame kokku, sest tema elab Helsingis ja ta võib täitsa Tallinnasse sattuda, või mina võin ju täitsa Helsingisse sattuda, niiet vähemalt ühte vahetusõpilast saan ikka varsti uuesti näha.

Kui kõik külalised oli ära läinud jäin mina sinna ööseks ja me olime Lais'iga varaste hommikutundideni üleval ja rääkisime lihtsalt kõigest. Ma hakkan teda nii igatsema, et jube kohe.

17.juuni

Pühapäeval oli minu ja Allie pidu. Külalisi oli päris palju, mis me ikka väga erilist tegime sõime ja ajasime juttu. Mõned korraldasid isegi väikese veesõja. Vähemalt sai naerda. Allie vahetas vist kolm korda riideid. Õhtu kõige lahedam osa oli see kui Lais külla tuli ja kuna tal on praegu vanemad Brasiiliast külas siis ma sain nendega ka tutvuda. Natuke imelik oli sest nad ei oska eriti inglise keelt. Õhtul saime rääkida jalgpallist ja muust põnevast mis praegu toimub. Lais muidugi istub kogu aeg teleka taga ja hoiab Brasiiliale pöialt, mõned Ameeriklased on veendunud, et neilgi on võimalus võita. Aga mis seal ikka.

Esmaspäeval ma suurt midagi ei teinudki, puhkasin tiheda graafikuga nädalavahetusest ja õhtul läksin Becky'ga kinno seda Miley Cyruse filmi vaatama. Suht kehv näitlemine oli, aga lugu oli isegi huvitav.

Teisipäeval oli meil siin väike jalkapidu. Ma suutsin mõned veenda isegi jalgpalli vaatama, üldiselt ei ole nad eriti huvitatud. Aga meil oli päris lõbus, kuigi nad suures osas mängule tähelepanu ei pööranud. Tegime koos paar Skype'i kõnet Eestisse ka. See oli veel lõbusam.

Eile ma pühendasin suurema osa ajast koolitöödele niiet mitte midagi põnevat ei toimunud. Ja täna, eks saab näha mis toimuma hakkab.

12.juuni

Ma tean jah, et ma ei ole ikka veel pilte üles pannud, aga mis teha, pole kuskilt saada. Küll nad varsti välja ilmuvad.

Igatahes, reedel oli lõpuaktus. Ikka selline traditsiooniline Ameerika lõpuaktus. See imelik müts ja rüü, meil oli nii, et poisid olid rohelises ja tüdrukud valges, Allen Park ikkagi. Ja kohe mitu kõnet sai kuulata. Muidugi. Ja koor laulis sellist toredat laulu nagu Man in the Mirror, sel hetkel tuli meelde Raksu, ei tea küll miks?

Igatahes kõik saime oma lõputunnistused kätte, isegi mina. Pidime laval käima ja mingi kümnel inimesel kätt suruma ja siis anti meile ilusad rohelised kaaned, ainult sees ei olnud midagi.

Sellisel lihtsal põhjusel, et õhtul oli meil lõpuklassi öine pidu. Ja et kõik ikka korralikult käituksid ei antud tunnistusi veel kätte, pärast peab koolist minema küsima.

Öine pidu oli põhimõtteliselt selline, et kõik pandi viieks tunniks ühte spordikeskusesse kinni. Ja seal sai igasuguseid asju teha. Süüa oli palju, bassein ja liumäed olid avatud, siis oli batuut/twister sõnaotsesesmõttes, ja veel igasugu asjad. Põnev oli, aga lõpuks olid kõik suht väsinud, meie Alliega jõudsime viie ajal hommikul koju.

Täna oli meil Gionni lõpupidu ja peale seda pidime kõvasti koristama, sest homme on minu ja Allie pidu. Selleks on nii palju ettevalmistusi ja asju läinud, et loodetavasti tuleb lõbus! Minu Brasiilia sõbranna Lais tuleb ka kohale, see on juba üks asi mis peo lahedaks teeb!

Ah jaa, ja neljapäeval olid draama auhinnad. Kõik hääletasid ja nüüd siis jagati auhindu. Sõime koos õhtusööki ja istusime gaalal :D pidulik riietus oli kohustuslik.

Ja siis pidid kõik lõpuklassi õpilased kõnesid pidama, ja mina pidin ka. Ja väga väga kurb oli. Eriti kui meie õpetaja mrsWest'i käes oli kord paar sõna öelda. Keegi ei nutnud nii nagu mina, ma nutsin nagu mingi täielik idioot, aga nii kurb oli, sest ma ei ole elus midagi nii lahedat teinud nagu oli meie muusikal. Ja üldse, draama on siin olnud see, mis on mind tõeliselt õnnelikuks teinud, siit leidisn ma oma parimad sõbrad.

Wizard of Oz sai parimate kostüümide auhinna, ja mina sain selle vastu võtta

Paige ja Luke on nii sarnased, et nad saavad isegi samu auhindu

Sarah, sai parima tantsunumbri eest auhinna

Dylan, parim nais peaosatäitja

Becky ja Sam, draamaklubi president ja asepresident, järgmine aasta võtavad Paige ja Luke need positsioonid

Sportlik lõpupidu

Mõned vedasid kottidega komme koju, ja Josh võttis kaasa ka hunniku kaelakette, see on kehv pilt, aga ta nägi välja nagu BA

Käisin koos Beckyga väikesel autosõidul

Kloun üritas Ashley't rünnata