Nüüdseks olen olnud tagasi Eestis juba 7 kuud. Mul on nii kahju, aga YFUga ei ole ma enam kuidagi seotud. Pidevalt mõtlen, et väga tahaks ka infopäevi teha ja uutele minejatele oma lugu rääkida, aga mis seal ikka. Olen nüüd Õpilasliidu käpa all ja muuks palju aega ei jää. Aga kui ma selle aja leian, siis lähen YFUsse, et neile üks suur aitäh öelda. See oli elu parim kogemus.
Mul ei ole sellist tunnet, nagu tahaksin tagasi minna, et kodus on kõik nii halb ja tahaks tagasi unistustemaale. Ma õppisin enda kohta, et ma suudan vist igal pool õnnelik olla. Sest ma olen juba kord selline, et leian omale kümme asja teha, mis kõik teevad mind ääretult õnnelikuks. Ainuke probleem on see, et ma ei suuda valida millist neist ma kõige rohkem armastan ja see tähendab, et kõigele ei jää piisavalt tähelepanu.
Kõige rohkem igatsen ma neid inimesi seal. Ja mul on nii kahju, et ma nendega nii vähe rääkida jõuan. Kui hakkasin jõulu kaarte kirjutama siis pani see mind meenutama kõiki neid. Kõiki mälestusi ja kõiki koos veedetud hetki. Selline tunne, et pool minu maailmast jäi sinna maha. Õnneks on mul nii tihe ja kiire elustiil, et ma lihtsalt ei jõua sellele kõigele mõelda. Ma ei tea kuidas ma seda teen, aga suudan eemal hoida halvad mõtted ja leida head igast olukorrast. Ma igatsen oma sõpru ja mõtlen pidevalt nende külastamisele. Tahan seda kindlasti juba sel aastal teha. See lubadus iseendale laseb mul samuti muretult edasi elada.
Imelik on olla tagasi kodus. Nagu midagi ei olekski muutunud. Kõik ütlesid mulle, et koju tagasi minnes tundub kõik nii teistsugune. Aga see ei ole nii. Mina tunnen ennast teistsugusena. Kuidagi vabana, ma ei muretse tuleviku pärast, ma tahan nautida praegust hetke. Ma ootan elult teisi asju, ma ootan inimestelt midagi muud.
Ma ei taha jätkata seda segast juttu. Seda mida ma tunnen ja millest ma mõtlen ei saa kirjeldada. Sest nii palju kui ma võin siia kirjutada, peab seal lõppude lõpuks ise ära käima, et kõigest aru saada.
Naljakas on blogi täita siin, Eestis. Mul on ikka veel meeles kuidas ma kirjutasin siia oma teises toas, voodi peal, enne magamaminekut. Pingutasin, et teie kõigi rõõmuks oma elust midagi põnevat välja otsida.
Aga rohkem ma seda ei tee. Vähemalt mitte siin.
