29.aprill

Ma tean, et ma ei ole üldse kirjutanud, aga see nädal on lihtsalt imelik olnud. Laupäeval on Prom ja selleks on vaja igasuguseid ettevalmistusi. Siis on mul veel olnud katsed järgmiseks etenduseks. Täna oli koolis poolik päev, ma ei tea miks, aga oli. Ja mul oli ainult üks tund, sest et kümndenikud vaatasid täna mingit filmi ja minu enamus tunnid on nendega.

Ja kuna meil poolikutel päevadel müüakse popcorni siis ma lihtsalt istusin seal, sõin popcorni ja olin Luke'ile seltsiks. Ta on õpilasesinduses ( Luke valiti järgmise aasta presidendiks!) ja nemad tegelevad sellega.

Ja siis me saime teada osatäitjad oma etenduse jaoks, ma ei saanud peaosa, aga teine parim nais roll. Delaney, kes sai peaosa oli nendel katsetel minust parem, niiet mul ei ole isegi mingit protesti tunnet. Mul on hea meel, et asi ikka õiglane oli. Ainuke asi millest kahju on, on see, et minu parimad sõbrad Paige ja Luke ei saanud väga kõrgeid osasid, kuigi nad on seda väärt.

Ja nüüd ma üritan leida kellegi kes tahab midagi teha, sest ma olen varakult kodus ja igav on!

24.aprill

Täna oli huvitav päev. Hommikul oli YFU üritus, meie viimane suurem kokkusaamine enne ärasõitu. Nad rääkisid kõike pakkimisest ja hüvasti jätmisest(ja ma tahtsin peaaegu nutta, jälle). See osa ei olnud eriti huvitav. Lahe oli see, et ma sain jälle kõigi oma sõpradega kokku. Lais, Leticia(ta oli üks mu toakaaslastest New Yorgis) hunnik sakslasi ja Andres Tšiilist, kes oskab eesti keeles öelda ''ära räägi mulle vastu, muidu ma löön sind''. Tal oli see kevadvaheajast ikka veel meeles. Ja ma sain tuttavaks ühe tüübiga Bulgaariast, kes oli päris huvitav. Me saime koos oma väga kehvast vene keelest rääkida. Ja mul oli Bulgaaria pealinn meeles, ma olin nii õnnelik!

Igatahes, õhtul läksin ma lõkke-õhtule oma sõbra Becky juurde. Becky oli ka muusikalis, aga tema on üks tehnilise osa inimestest. Väga mõnus õhtu oli lihtsalt niisama sõpradega istuda, juttu ajada, laulda. Ma veetsin enamuse ajast lihtsalt Paige'i, Dylani ja Tyleriga lobisedes. Ja ma sain midagi uut proovida. Kui nad küpsetavad lõkkes vahukomme, siis nad lihtsalt ei söö vahukommi. Nad võtavad küpsise, panevad selle peale šokolaadi tüki, siis küpsetatud vahukommi ja siis veel ühe küpsise. Ja see on nii hea! Seda kavatsen ma kindlasti kodus ka teha!

See on imelik pilt, aga nii juhtub kui Tyler saab kaamera kätte

YFUlased

22.aprill

Kirjutan siis, et endast jälle märku anda. See nädal on väga kiiresti möödunud. Nädala alguses tundus, et ma ei olnudki päris ärkvel, kerge masendus oli peal etendust. Raske oli normaalse eluga jälle kohaneda. Aga kolmapäevaks oli hea tuju jälle tagasi. Nüüd toimuvad ettevalmistused järgmisteks katseteks. Draama tunnis alustame me oma näidendiga, Girl in the Mirror. Põhimõtteliselt on see lugu tüdrukust kes teeb enesetapu, aga ta ei sure ära vaid langeb koomasse. Ja vaatajad saavad näha mis tema peas toimub. Ta läheb tagasi ja mõtleb kõigele mis ta enesetapuni viis ja siis sellele mis juhtub kui ta ära sureb. Lõpuks peab ta otsustama kas ta tahab elada või mitte. Enam-vähem vastand eelmisele etendusele. Aga ideaalne mulle, sest draamatunnis olen ma suutnud tõsisemaid monolooge nii hästi esitada, et inimestel on peaaegu pisar silmas.

Eks saab näha kuidas katsetel läheb.

Laupäeval on mul YFU viimane üritus, saan jälle Lais'i näha. Ma näen teda nüüd vist iga nädal! Aga homme on aeg reedet nautida ja ehk lähen isegi sõpradega ühte etendust vaatama.

Nädalavahetus tuleb põnev.

Ja praegu, enne kui järgmine etendus hoo sisse saab on mul natuke rohkem aega, niiet kui kellegil on küsimusi siis küsige, mul pole praegu millestki väga põnevast kirjutada.

19.aprill

Laupäev oli imeline. Lihtsalt ideaalne. Hommikul sai kaua magada. Siis tulid Paige ja Luke mulle järgi ja me läksime lõunasöögile. Autos laulsime Grease'i laule, ma pidin mõned eesti keeles ka laulma. Igatahes me saime kokku Dylaniga, sõime lõunat ja sõitsime kooli, et etenduseks valmis olla. ''Kerge meik'' ja kostüümi parandused ja siis lavale! Ja ma suutsin selle etenduse täiesti vigadeta teha!

Peale seda oli meil väike vahe. Inimestel oli võimalik süüa Dorothyga(peategelane) õhtusööki. Mina sain lõuna ja õhtusöögi Dorothyga, sest Dylan on meie Dorothy. Hiljem riietusruumis oli kõigil kerge väsimus peal ja me üritasime leida midagi millega end kergelt viimaseks etenduseks turgutada. Me siis kuulasime muusikat ja lihtsalt tantsisime. Ja äkki tuli kellegil hea mõte tantsida ühte meie tantsunumbritest selle suvalise laulu saatel mis raadiost tuli. Äkki tantsisid kõik riietusruumi põrandal, kes seda tantsu oskasid, teised kõik seisid seina ääres ja vaatasid, sest see oli nii lahe!

Ja siis oli meie viimane etendus. See oli kõige parem, kõik läks ideaalselt. Minu esimene muusikal, üks parimaid mälestusi siit. Ja nii imelik on kuidas peale seda nädalavahetust, kõik osalised on kuidagi lähedasemad. Eks nüüd saame koos koristama hakata.

Pühapäev oli suhteliselt masendav. Me ei läinud Alliega kirikusse, aga peale hommikusööki tuli meil minna ikkagi 10 minutiks. Sest meie noortepastor Steve abiellub ja sõidab ära, me siis pidime ka head aega ütlema. Peale seda oli väike poodlemine ja ma sain omale lõpuks Prom'i kleidi. Prom on juba 2 nädala pärast!!

Igatahes õhtu läks halvasti, ma olin väsinud ja närviline ja pidin koduseid töid tegema... aga eks neid hetki peab ka olema...

Täna ei olnud ka väga eriline päev, tundus et terve muusikali meeskond oli suhteliselt omadega läbi. Homme hakkame auditooriumit koristama, mul on hea meel, et me kõik jälle kokku saame!

Igatahes siin on pilte:

Glinda/Brooke

Randall

Sam, tema hoolitses tehinilise poole eest

Kaylin/Nikko aka lendavate ahvide pealik

Minu draamaõpetaja Mrs West

Võlur Oz/David

Alliega!!

Chuckie!

tinast mees Josh!

Lõvi Jon

Sarah!

Üks mu parimatest sõpradest! Paige/Wicked Witch of the West

Luke, tema tegelane oli Hernehirmutis

Dylan/Dorothy - ta on lihtsalt ülimalt andekas

Tants riietusruumis!

Allie istub maas, ees vasakul varesena ja veel on laval taylor, Sarah, Luke!!, Rania ja ma ei näe rohkem nägusid...

Lais!!

Allie, mina, Kaylin, Jenna, Sarah

Randall, mina, Jessica, Dylan, Sarah, Alyson. Seelikud on minu tehtud!!

Minu õunapuu stseen!

mina, Rachel, Dylan, Luke, Olivia

Josh, Jon, Luke ja Dylan

Üks õpetajatest võttis rolli üle reedel

kõik on olemas

17.aprill

Ma lihtsalt ei oska kirjeldada kui imeline tunne on olla siin, laval, esineda 500 inimese ees juba teist õhtut järjest. Ma tahaksin nii väga, et te kõik saaksite seda näha, meie etendus on lihtsalt vägev. Kõik ütlevad, et see on parim mis Allen Parki laval nähtud. Elu on ilus.

See on lihtsalt nii lahe, kuidas me tuleme kokku selle etenduse pärast. Mulle meeldis väga Lagedi koolis teha kontserte, aga nii proffesionaalne tunne, on tulla kooli, minna lava taha kus kostüümid on valmis nimesiltidega ja siis tuleb peale panna ülimalt suur kiht meiki, et laval hea välja näha. Ja soojendus harjutused ja Lady GaGa kuulamine riietusruumis. Meil on isegi Green Room.

Mul on selline tunne, nagu ma jõudsin Lagedilt keskkooli alles nüüd. Mitte, et ma ei armasta 21'st, aga ma igatsesin laval olemist. Ja siin olen ma täpselt nagu ma olin Lagedil, ma teen kõike selle etenduse jaoks.

Homme on meil kaks viimast etendust. Tänane läks väga hästi, meil olid külalisesinejateks õpetajad, kes võtsid mõned rollid üle paariks minutiks. Päris naljakas oli.

Ja Lais (minu Brasiilia sõber!) tuli tänast etendust vaatama ja kõik olid nii elevil, sest ta on nii lahe ja kõik teadsid teda mu sünnipäevast. Nii hea oli teda jälle näha!

Peale etendust läksime me kõigiga kes kaasa teevad õhtusöögile. See oli lahe, kui meie laud reserveeriti, siis restoranile pidi ütlema, et nad suhkru laualt ära võtaksid, sest näitlejatele meeldib teha suhkru söömis võistluseid. Meil keelati laulmine ja tantsimine ka ära, mis oli veel hullem, aga seda reeglit pidi natuke murdma...

Ja ma lihtsalt ei saa ütlemata jätta kui vägevad sõbrad mul siin on, ma juba üks päev nutsin lava taga, õmblesin kostüüme ja nutsin, sest mõtted liikusid sellele, et ma neid enam ei näe. Kui Paige ja Luke(mu parimad sõbrad, neist paremaid ei ole) mind koju viisid, siis terve tee autos nad laulsid mulle nende lemmik muusikali ja see oli nii lahe. Sest ma nii armastan muusikale. Ja Luke'i sünnipäeval me läheme seda vaatama!

Ma olen nii väsinud, aga nii elevil homse pärast, sest ma tahan jälle kõiki näha ja laval olla ja ma ei taha, et see kõik otsa saab:(

Pildid tulevad ka millalgi, mul lihtsalt ei ole aega, et pilte teha, sest mul on sada muud asja. Aga ma saan nad kuskilt!

Täna oli minu muusikali esietendus!

13.aprill

Rockefelleri keskuse katusel

Central Park

Üks suur John Lennoni fänn teeb iga päev tema mälestisele rahu märgi millestki uuest, seekord olid siis roosid

Central Park

See on see koht kus peaks olema kaks ülikõrget torni

Praamil

M&M'si poes

Hard Rock Cafe's

Lahe on see, et Balti riigid olid Brasiiliaga kõrvuti:)

ÜRO

ÜRO presidendiga

Trump Tower

Rockefelleri keskus

12.aprill

Ikka jääb kirjutamine hilisele tunnile, aga mis seal ikka. See nädal on muusikali nädal, neli etendust alates neljapäevast ja ütleme nii, et tegemist on ikka väga palju.

Olgu, aga New York siis.

Lahkusime Washingtonist teisipäeva hommikul. Esimene peatus oli Philadelphia. Seal sõime lõunat ja läksime vaatama seal asuvat vabaduse kella. Bussiga sõitsime mööda ka nende kunstimuuseumist, selle muuseumi treppidel jooksis Rocky. Kahju, et meie ei saanud proovida. Ja millegipärast oli neil üks tänav ümbritsetud lippudega, Eesti lipp oli täiesti olemas. Igatahes, see oli minu lühike viibimine Philadelphias.

Õhtul jõudsime me New Jersey'sse. Seal asus meie hotell, sest odavam on ööbida seal kui New Yorgis. New York ise oli umbes poole tunni kaugusel. Selle õhtu veetsime New Jersey ostukeskuses.

Järgmisel hommikul oli aeg New Yorgiks! Esimese asjana sõitsime me Rockefelleri keskuse juurde ja meile anti kaks tundi vaba aega, et 5th avenuel šopata. Rockefelleri keskuse ees sai uisutada (jääl), kuigi väljas oli mitte ainult soe, vaid lausa palav. See oli päris kahtlane. Igatahes, me jõudsime natuke kuulsal viiendal avenüül ringi jalutada, astusime sisse neljakorruselisse Nike'i poodi, käisime Saks'i kaubamajas prom'i kleite otsimas, aga peale seda esimest ebaõnnestumist, me otsustasime, et kleidid jäävad New Yorgist ostmata. Me lihtsalt ei teadnud ühtegi teist poodi kust kleite otsida, ega nad tavalistes turistide piirkonnas ei ole.

Igatahes, peale kerget poodlemist läksime me NBC telekanali stuudio tuurile. Väga huvitav ei olnud, sest keegi meist ei ole selle kanali tihe vaataja, aga mulle meeldib sealt üks saade nimega Saturday Night Live, ja selle stuudiot oli küll päris huvitav näha.

Peale seda liikusime me edasi ÜRO peakontorisse. Mis tähendas, et me pidime riigist lahkuma, sest see väike ala New Yorgist, kus ÜRO asub kuulub kõigile riikidele kes on ÜRO liikmed. Huvitav oli näha neid ruume mida vahetevahel ikka telekast ka näidatakse ja tore oli mitmes kohas Eesti lippu näha.

Õhtul läksime Hard Rock Cafe'sse sööma ja peale seda saime natuke Times Square'il ringi jalutada. Times Square oli lihtsalt imeline, neid suuri ekraane oli seal ikka väga palju ja kõik need Broadway show'de reklaamid, nii tahaks neid kõiki näha. Ja seal oli ka päris huvitavaid poode, M&M'si kolme korruseline pood, Hershey's(kohalik šokolaad) pood, neljakorruseline mänguasja pood kus oli sees isegi vaateratas. Ainult suveniirid poed Times Squareil nägid välja täpselt samasugused nagu kuskil Egiptuses või muus sellises kohas. Mitte nagu ilusad normaalsed poed.

Neljapäeval käisime me vabadussamba juures, sõitisme praamiga kohale, tegime mõned pildid ja siis jälle tagasi. Kaugel tundus see mulle koguaeg kuidagi väike, aga lähedalt sai ikka näha, et ta on päris suur. Nina pidi olema 1,2 meetrit.

Peale vabadussammast oli lõuna ja siis Central Park. Ja ma olin väga üllatunud, ma ei osanud oodata, et see nii ilus on. Lilled, kujukesed, lahedad puud, järved (mõnel sai isegi paadiga sõita), purskkaevud jne. See oli lihtsalt väga ilus. Ma arvan, et nüüdsest alates on see üks mu lemmik kohti maailmas, ma ei osanud seda oodata ja olin meeldivalt üllatunud.

Õhtul oli aeg näha Broadway etendust, American Idiot. See oli Green Day albumi lauludest tehtud muusikal, Ameerika noortest peale 11.septembrit. See oli rohkem nagu rock kontsert, kindlasti mitte nagu tavaline muusikal. Aga väga lahe siiski.

Reedel käisime me Brooklyni sillal, et seal mõned pildid teha. Hiljem oli meil aega šopata Chinatown'is. See oli väga lahe. Sest me sattusime ka New Yorgi Itaalia linnaosasse. Selline tunne oli, et ma olen päriselt ka Euroopas. See on mu lemmik asi New Yorgi juures, nagu sada erinevat kohta oleks ühte kokku pandud.

Hiljem oli meil paar tundi aega, et jällegi 5th avenuel šopata ja siis käisime me Rockefelleri keskuse tipus ja vaade oli vägev, terve linn oli näha. Väga väga ilus vaade.

Õhtul oli meil hüvastijätu pidu ja õhtusöök hotellis. Saime tantsida ja juttu ajada, lõbus oli.

Laupäeva hommikul sõitsime koju ja ma sain jälle tagasi oma muusikali kostüümide juurde. Nii palju on veel teha ja aega on nii vähe.

Üldiselt mulle väga meeldis see reis, mõlemad linnad olid väga lahedad, aga imelik oli kuidas ma juba oma Michigani sõpru igatsesin, iga päev koos muusikali proovides tööd tehes, muudab inimesed lähedasteks. Ma ei kujuta ette mis siis saab kui ma Eestisse tagasi lähen.

homme tuleb rohkem pilte, aga kirjutada ma ilmselt ei jõua.

times square

Mina ja Brasiillased Letcicia ja Lais kellega ma oma aja veetsin, mis muud teha kui rohkem eestlasi ei olnud...

Ja ma lubasin oma sõbrale Tylerile, et ma panen pildi temast ja ta jubedast kollasest kevadvaheaja särgist oma blogi üles, ja ma pean oma sõna!

Kahjuks ei saa ma ikka veel oma reisi lõpust kirjutada, ma lihtsalt ei leidnud õiget hetke kirjutamiseks ja kuna ma ei ole terve nädal korralikult magada saanud siis ei taha ma täna enne kooli uneajast kirjutada.

Ma luban, et homme ma võtan selle aja ükskõik kust, kuskilt ta ju peab tulema.

Igatahes, ma olen elus ja terve ja kodus Michiganis.

Igaks juhuks annan teada.

Sorri ma ei saa New Yorgist kirjutada, sest hotellis on internet tasuline ja ma ei jaksa arvutit kaasa ka vedada. Kodus kirjutan!

6.aprill

Täna käisime me Uudiste muuseumis. Väga lahe oli neil oli igasuguseid vanu ajalehti, nt uudiseid teise maailmasõja ajast, kuidas Hitler liigub Poola jne. Siis olid seal ajalehe esikaaned igalt poolt maailmast, ja Eestist oli Äripäev! Nii lahe oli näha seda, Lätist, Rootsist ega Soomest ei olnud midagi aga Eestist oli!

Me käisime vaatamas ka 4-D filmi, ja see oli väga lahe, kahtlaselt reaalne. Kuhu see tulevik küll liigub.

Siis sai seal harjutada uudiste reporteri tööd, ma siis proovisin ka ilma ennustada väheke. Varsti peaksin sellest video ka saama, ei tea kas sellel tööl ka tulevikku on?

Hiljem käisime me Holokausti muuseumis, see polnud nii hull kui ma arvasin. Üldiselt seal oli lihtsalt palju pilte ja asju mis olid ohvritele kuulunud. Sisenemisel anti kõigile pass, kus oli kirjeldatud ühte inimest kes oli olnud ohver.

Aga väga lahe oli see, et mina jalutasin ringi ühe Saksa tüdrukuga, kes tõlkis meile kirju piltidel ja rääkis üldse mis ta oli koolis õppinud. Ta ütles, et nemad pühendavad sellele koguni kaks aastat.

Väga tähtsal kohal selles muuseumis oli sõnum, et see kõik jääks inimestele meelde, et midagi sellist enam kunagi ei juhtuks.

Peale muuseumi oli meil natuke aega, et suveniire osta, sest see oli meie viimane päev Washingtonis.

Peale väikest shoppingut läksime me Roosevelt'i mälestus ehitise juurde. Ja seal sain ma kokku oma sõpradega Allen Parkist kes olid ka tulnud vaheajaks Washingtoni! Väga lahe oli neid siin näha ja natuke juttu ajada.