ELO ehk eelorientatsioon

Täna oli minu ELO, mille mõte on vahetusaastaks(semestriks) ette valmistamine. Jagatakse infot selle kohta, kuidas kõigega toime tulla. Põhilised probleemid on koduigatsus, kultuurišokk ja kohandumine. Kuidas suhelda kodustega, kui tihti, mis on parimad moodused. Isegi kuidas blogi kirjutada :)

Ja muidugi ka praktilised asjad nagu kindlustus ja lennujaamas toime tulemine. Kõige suurem hirm tekkisiki selle ees, et kui lennuga võib mingi jama tekkida, midagi jääb ära või lükkub edasi ja siis peab otsima uued piletid. Minu õnneks on USAl kindel isik kes sellega tegeleb, lihtsalt helistan ja probleemid lahendatakse, teiste riikide YFUl sellist asja pole. Üldse on USA YFU mitme asja poolest erinev ja mina ainukese USA'sse minejana sain erilisi juhiseid:)

Veel olid seal üks poiss kes läheb Uus Meremaale, üks tüdruk kes läheb Austraaliasse ja kaks tüdrukut kes lähevad Jaapanisse. Kõik olid väga toredad, see on veel üks põhjus miks YFU nii vägev on. Väga, väga lahedad inimesed.

Aga üldiselt öeldi mulle, et ei ole eriti kasulik suhelda kodustega Eestis. Näiteks MSN'is võiks teile kõigile blocki peale panna:) kuigi tegelikult ei oleks ju niikuinii midagi küsida. Kõik on siin kirjas. Ma luban, et kirjutan väga korralikult, kasvõi varastan aega une arvelt.

Viisa

Täna käisin Ameerika saatkonnas viisaintervjuul. Kui mõni üritab jälle alustada selle jutuga, et USA'sse ei ole ju enam viisat vaja, siis võtke teadmiseks, et kui ma kavatsen seal pool aastat elada ja õppida on mul kohe kindlasti viisat vaja.

Minu ettekujutus saatkonnast, erines tegelikkusest ikka väga kõvasti. Poleks elu sees arvanud, et seal nii karm kord on. Telefoni pidin välja lülitama, koti pidi valvelauda jätma, muidugi oli ka lennujaama-stiilis kontroll. Ooteruumi sisenemiseks avas ukse turvamees ja seal oli kahtlaselt vaikne. Ma ei julgenud eriti liigutadagi. Telekas käis BBC kanal, kus mingi tüüp rääkis täiesti seosetut juttu. Natuke masendav oli.

Huvitav oli lugeda Ameerika tagaotsitavate top kümmet, mis oli suurelt seina peal. Ainuke ''tuttav'' inimene seal Osama bin Laden(mitte sina Marilyn), teised tüübid nägid välja nagu mõned suvalised tänavalt. Ma ei saaks elu see aru, et ma just kohtasin ühte tagaotsitavat.

Intervjuu ise läks väga hästi. Konsul oli tore, küsis täiesti normaalseid küsimusi. Talle hakkas silma, et ma käin 21'ses. Ütles, et see on väga hea kool ja ta olevat käinud seal midagi rääkimas, andis võib-olla mõnda loengut või midagi, ma ei saanud päris täpselt aru.

See on muidugi loogiline, et nad tahavad sõrmejägi ka, aga ma üldse ei mõelnud sellele.

Tuli välja, et need tuli ka anda. Jälle uus kogemus, paned lihtsalt sõrmed mingi rohelise asja peale, hoiad sekundi ja jäljed ongi arvutis.

Igatahes sain ma oma viisa ja varsti toob kuller selle mulle koju kätte.

Veel otsustasin ma oma vahetusperele jõuludeks midagi saata. Ostsin kalevi poest hunniku šokolaadi, ma arvan, et need peaksid päris huvitavad olema. Siis kingin neile veel ka sellise raamatu nagu My Estonia, kus üks ameeriklane räägib, kuidas ta Eestisse sattus ja millised meat-jelly eaterid (süldi sööjad) me oleme. Vähemalt tundub päris huvitav. Kolmas asi mis ma saadan on järgmise aasta kalender, ülimalt ilusate Eestimaa piltidega.

(Kuna mul on ka meedia tund, siis pean lisama, et pildi tegin ma ise)

Tunniplaan

Praegu on kõik nii huvitav, palju-palju on veel teha. Iga päev saan jälle midagi uut ja huvitavat teada. Mõned päevad tagasi võttis minuga ühendust üks õpetaja Allen Park High Schoolist, Mrs. Tilley. Ja tema paneb paika minu tunniplaani, nüüdseks oleme juba mingi põhja kokku pannud, arvatavasti hakkab minu kuue tunnine päev välja nägema selline:

Algebra

Keemia

Ameerika Ajalugu

Inglise keel

Näitlemine

Kanga Kunstid

Järjestus ei ole veel päris kindel, aga midagi sellist peaks ta enam-vähem olema. Seal koolis on nii, et iga päev ongi ainult kuus tundi, kõigile. Rohkem tunde ei saagi võtta. Mina, kes ma olen harjunud üheksa tunniste päevadega, oleksin sinna nimekirja veel kaks ainet võtnud, aga ei saa.

See õpetaja tundub tegelt väga sõbralik, natuke naljakas isegi kuidas ta kommenteerib minu ankeeti, midagi sellist, et: ''Nii tore, et su vend tantsib, mulle väga meeldib vaadata tantsusaateid nagu Tantsud Tähtedega.''

Muud huvitavat praegu ei toimugi, peale selle, et pean tegema viisa pabereid ja esimese korraga need välja ei tulnud, ma suutsin kirjutada, et mu pass anti välja Allen Parkis, USA's.

Loodetavasti on teine katse edukam :)

Kiire, lühike teadaanne. Sain just praegu kirja, et ma ei lähe USA'sse mitte 5.jaanuaril vaid 11.jaanuaril. Lennukiajad on sellised, et ma jõuan isegi koolis käia:) Igatahes, sõidan lennukiga Frankfurti, seal olen öösel ka, ja siis hommikul edasi Washingtoni!!! Ja Washingtonist siis ilmselt Detroiti, ma arvan vähemalt...

Kiri vahetusõelt Allie'lt ja Andrea'lt minu tugiisikult

Ma mäletan, et olin juba mõned päevad märganud oma facebooki inboxi kirjakese juures tähistust uuest kirjast. Millegipärast ei viitsinud ma seda kontrollida. Ja kui ma seda lõpuks tegin, siis tuli välja, et see on parim kiri mille oleksin võinud saada. Olin seda oodanud juba suvest saati. See oli minu vahetusõelt Allie'lt(Alexandra).

Ta kirjutas mulle, et oli YFU'st kuulnud oma prantsuse keele õpetajalt, ta arutas seda oma ema Cheryl'iga (Allie vanemad on lahutatud) ja nad otsustasid saada vahetuspereks. Nad olid lugenud minu ankeeti ja leidnud, et olen nende jaoks ideaalne. Allie ütles, et me pidavat peaaegu täpselt ühesugused olema. Mida rohkem me üksteisele kirjutame ja teada saame, seda paremini see välja tuleb.

Ma hakkan elama Allen Park'is Michigani osariigis. Allen Park on 29 376 tuhande elanikuga Detroit'i äärelinn. Ajakiri Money Magazine valis Allen Park'i 4.kohale Ameerika parimatest väikelinnadest, seal asub maailma suurim rehv (24m pikk) ning on tihedalt seotud autofirmaga Ford. Ma hakkan õppima Allen Park High Schoolis.

Kohale jõudes tuleb mul mõnda aega jälitada Alliet koolis, kuid u. kahe nädala pärast algab uus semester ja siis saan ma valida ained mida tahan õppida. Allie tunniplaan on iga päev selline: valitsus, kirjandus,õpetaja abistamine (see tähendab, et lähed ja aitad ühte algklasside õpetajat, Allie tahab saada algklasside õpetajaks), näitlemine, prantsuse keel ja iseseisev õppimine raamatukogus. Ma uurisin väheke kooli kodulehekülge ja üks aine mida ma kindlasti tahan võtta on kanga kunstid - seal on võimalik õppida kuidas luua visuaalset ja kantavat kunsti. Minule kui tulevasele moekunstnikule ei saakski paremat tundi olla. Valikud tundide suhtes on lõpmatud.

Allie rääkis mulle oma sõpradest ja kui ma mainisin, et olen Manchester Unitedi fänn oli ta kohe väga elevil. Tal pidavat olema sõber kes on pärit Iirimalt ja on suur ManU fänn. Tore, et on keegi kellega saab ka jalgpallist rääkida. Normaalsest jalgpallist, mitte Ameerika jalgpallist.

Ilm on Michiganis täpselt see sama mis Eestis. Selles suhtes ei ole mingit vahet. Midagi mis mulle kodu meelde tuletab:)

Veidi aega peale Allie kirja sain teate ka oma tugiisikult Andrea'lt. Tema on see kelle poole võin oma murede ja küsimustega pöörduda. Andrea rääkis, et ta oli külastanud mu peret ja nad tundusid väga toredad ning ootasid mind väga.

Ma ei jõua 5.jaanuarit ära oodata, sellest tuleb parim kogemus minu elus.