Hommikul tuli mulle hotelli järele Raj Kumar, kes oli mingist reisibüroost. Ootasin tema viirukilõhalises kontoris tüüpi kes mind lennujaama viiks. Lennujaamas oli päris igav, ma üritasin suhelda teiste vahetusõpilastega, mõned olid Austriast, osad Slovakkiast ja üks poiss oli Soomest, keegi neist ei olnud eriline suhtleja. Muidugi hoidsid ka ühest rahvusest inimesed kokku.
Lennukis oli ülihea pasta, ma pole isegi maa peal nii head saanud. Aga ajaviitmiseks ma midagi põnevat ei teinud, minu kõrval istus mingi noor ameerika kutt, kes magas mingis imelikus poosis mina lihtsalt vaatasin filmi, kuulasin ipodi või hoidsin une lootuses silmi kinni.
Kui ma jõudsin Frankfurdist Washingtoni, siis läks suureks kiirustamiseks. Passikontrolli järjekorras läks ülimalt kaua aega, kuigi ma teadsin, et mul ei ole veel ülikiire olin ma ikkagi väga närvis. Kui ma kontrollist lõpuks läbi sain siis ma pidin jooksma oma kottide juurde ja need tollist läbi saatma. Õnneks läks tollis hästi ja ma jõudsin ilusti edasi. Jooksin kiiruga oma väravasse ja pidin isegi ootama. Seal sain ma tuttavaks ühe prantsuse tüdrukuga, kes oli ka vahetusõpilane Michiganis, tema inglise keel oli jube. Eks tal on aega õppida, aga ilma minuta oleks ta täiesti ära eksinud.Detroiti lennukis sain ma tuttavaks ühe naisega kes oli olnud misjonär Bosnia ja Hertsegoviinas. Ta oli olnud minuga samal Frankfurdi lennul ja tal oli nii kiire olnud, et ta jättis oma kohvrid lihtsalt lennujaama, ja jooksis Detroiti lennule. Kõigele lisaks teatati tema vennale, kes pidi talle lennujaama järgi tulema, et ta jäi lennukist maha ja ta ei teadnud, kas keegi tuleb talle vastu või ta peab lennujaamas magama. Aga ta oli väga tore vestluskaaslane, ma loodan, et tal läks hästi.Kui ma lennukist maha tulin ja väljapääsu poole kõndisin pidin oma peret otsima. Äkki märkasin ühte Allie sarnast tüdrukut õhupallidega seismas. Tema tundis mind ka ära ja tuli välja, et täiesti õige inimene. Tal oli armas silt KRISTEN WELCOME TO AMERICA ja suured
punased õhupallid. Siis nägin ma ka oma vahetusema Cheryl'it, kes mind kohe kallistas ja tervitas. Nad olid nii toredad ja jutukad.
Koju jõudes näidati mulle maja. Ma sain oma toa!!! See on pisike ja armas maja. Neil on kaks kassi Mojo ja Gizzy ja koer Moose. Nad on ülisõbralikud ja neile meeldib kui neid paitatakse(vastand Bellale, tema läheb kohe närvi).
Kõigile meeldisid kingitused mis ma kaasa võtsin ja neile maitses isegi must leib!
Järgmisel päeval läksin ma koos Alliega kooli. See oli natuke hirmutav. Kohale jõudes oli kõik väga lahe, inimesed olid toredad, küsisid küsimusi, kiitsid mu inglise keelt. Õpetajad olid ka väga lahedad, üks pani mind mingit õpikut lugema. Peatükkis räägiti presidendist, mis oli väga igav, aga teistes tundides ma pidin niisama passima. Me käisime ka algklasside laste tunnis abis ja nemad olid väga armsad. Ma sain isegi nende töid parandada. Peale seda passisin ma Allie näidendi proovis. Nende lava on väga suur ja ilus. Ja mul on lootust saada kevadises muusikalis roll, kõik ütlesid mulle, et ma peaksin katsetele minema...
Üks asi mida ma ei osanud oodata koolis oli inimeste riietus. Nad sõna otseses mõttes viskavad hommikul mingid suvakad riided selga ja lähevad kooli. Kõigil on seljas dressipüksid, saapad ja suur pusa. Üks tüdruk tegi tunnis oma meiki, ta jõudis ripsmetuššini, kui õpetaja käskis selle ära panna.
Peale kooli vaatasime kodus paar tundi telekat ja siis läks Allie oma isaga õhtusöögile ja mina läksin koos Cheryliga poodidesse telefoni otsima. Ja see süsteem mis siin on, on lihtsalt jube. Kõik telefonid on lukus mingile kindlale firmale ja enamus telefone tulevad mingi paketiga. Põhimõtteliselt kui ma ostan siit telefoni, siis kodus ma seda kasutada ei saa. Seega otsustasin ma eBay kasuks, sealt on mul kõige mõtekam omale telefon valida. Ja ma leidisn sellise paketi kus tuleb maksta dollar päevas ja selle eest saab piiramata koguses sõnumeid ja internetti. Kuna siin kõik põhimõtteliselt ainult saadavadki sõnumeid siis see on väga mugav.
Me käisime ka toidupoes ja valik oli nii suur, et silme eest võttis kirjuks. Mul ei lubata toidu eest üldse maksta, isegi koolilõunaks antakse raha kaasa, vahet ei ole kui palju ma protesteerin.
Praegu ma röövin oma uneaega, et teile kirjutada, sest ma lubasin. Aga nüüd on aeg magamiseks!
